„Fear Less.“
Üks sõber ütles mulle hiljuti, et see on üks tema motosid. Mulle see tegelikult meeldib. Lühike, jõuline ja paneb tegutsema.
Aga meie vestluse käigus tekkis mul küsimus: mida tähendab „karda vähem“ inimese jaoks sellel hetkel, kui ta päriselt kardab?
Näiteks peab ta minema kolleegile või veel hullem, oma juhile ütlema midagi, mida teine tõenäoliselt kuulda ei taha. Süda lööb kiiremini, kõht tõmbub kokku ja peas käib mõte: mis siis, kui see keerab meie suhte tuksi?
Või on ees oluline esinemine. Otsus, mille tagajärgi ei tea. Muutus tööl või isiklikus elus. Hetk, kus pead enda eest seisma.
Ja siis keegi ütleb: „Karda vähem!“
Mis sa nüüd teed?
Kontrollid, kas sa kardad juba vähem.
Ei karda.
Pagan. Nüüd ma kardan ja lisaks ei saa ma ka kartmise lõpetamisega hakkama.
20 aastat kogemust ja soov mõista, miks mõned asjad töötavad
Lõpetasin hiljuti Tartu Ülikoolis soorituspsühholoogia õpingud.
Olles üle 20 aasta tippspordis olnud, ei läinud ma sinna õppima, mis tunne on pinge all tegutseda. Seda olen saanud kogeda rohkem kui küll. Viis olümpiat, tiitlivõistlused, võidud, kaotused, koha eest võitlemine ja aastatepikkune töö ühe meeskonnaga annavad sellest üsna hea ettekujutuse.
Mind huvitas järjest rohkem teine küsimus.
Miks mõned asjad, mida me sportlastena ja meeskonnana tegime, töötasid ning miks mõned meid hoopis laastasid?
Miks üks sportlane suudab pinge all oma taseme välja tuua ja teine mitte? Miks üks meeskond julgeb probleemidest rääkida ja teine hakkab neid vältima? Miks teame vahel väga hästi, mida peaksime tegema, aga kõige olulisemal hetkel jätame selle ikkagi tegemata?
Soorituspsühholoogia andis mulle võimaluse panna suur osa enda praktilisest kogemusest süsteemi ja vaadata seda teise nurga alt.
Hirmu pole alati vaja ära võtta
Üks lihtne näide ongi hirm.
Me kipume arvama, et hea soorituse jaoks peaksime kõigepealt ärevusest või hirmust lahti saama. Alles siis olen valmis tegutsema.
Praktikas võib juhtuda vastupidi.
Kui ütlen endale „ära karda“, peab mu aju pidevalt kontrollima, kas ma ikka veel kardan. Tähelepanu läheb tegevuselt sellele, mis minu sees toimub.
Kas süda lööb ikka kiiresti?
Kas käed värisevad?
Kas teised näevad, et olen närvis?
Kas ma olen nüüd piisavalt rahulik?
Sportlasena olen selliseid hetki kogenud. Treener võib enne olulist starti öelda: „Ära ole närvis, tee lihtsalt oma sõitu.“
Hea küll.
Aga kui pulss on üleval, kõhus keerab ja sa tead, et järgmised kuus minutit võivad otsustada mitme aasta töö tulemuse, siis „ära ole närvis“ ei anna sulle tegelikult ühtegi tegevust, mida teha.
Palju kasulikum küsimus on:
Mida ma saan teha hästi ka siis, kui närv on sees?
Sama kehtib väljaspool sporti.
Meeskonnas ei ole kõige keerulisem tavaliselt teadmine
Näen seda järjest rohkem ka meeskonnakoolitustel, juhtidega töötades ja 1:1 coaching’us.
Enamik inimesi teab, et aus tagasiside on oluline.
Juhid teavad, et keerulisi vestlusi ei tasu edasi lükata.
Meeskonnad teavad, et probleemidest tuleks rääkida enne, kui need suureks kasvavad.
Teadmise puudumine pole sageli probleem.
Keeruliseks läheb siis, kui seda teadmist tuleb rakendada olukorras, kus midagi on päriselt kaalul.
Minu positsioon meeskonnas. Hirm eksida. Hirm konflikti ees. Võimalus ebaõnnestuda.
Just sellistes olukordades muutub soorituspsühholoogia minu jaoks praktiliseks.
Märka. Aktsepteeri. Suuna tähelepanu. Tegutse.
Üks lihtne viis, mida ise kasutan, on:
Märka → aktsepteeri → suuna tähelepanu → tegutse.
„Jah, ma tunnen praegu pinget.“
See on märkamine. Ma ei pea endale rääkima, et tegelikult pole midagi karta.
„See pinge võib siin olla.“
See on aktsepteerimine. Ma ei pea enne tegutsemist sellest tundest lahti saama.
„Mida ma tahan selles olukorras saavutada?“
Sellega toon tähelepanu tagasi enda eesmärgile.
Ja lõpuks:
„Mis on järgmine asi, mida mina saan kontrollida?“
See viib tegevuseni.
Minu jaoks on see oluline erinevus. Eesmärk ei ole saada inimeseks, kes ei karda. Eesmärk on kasvatada enda võimet teha vajalik asi ära ka siis, kui ebamugavus on kohal.
Tippsport, coaching ja soorituspsühholoogia saavad siin kokku
Just see on ka üks koht, kus minu tänane töö on pärast õpinguid saanud juurde uue kihi.
Mul on üle 20 aasta praktilist kogemust tippspordist ja tippmeeskondadest. Olen olnud meeskondades, kus koostöö toimis, ja ka sellistes perioodides, kus see ei toiminud. Olen ise kogenud motivatsiooni, suurt eneseusku, kahtlusi, ebaõnnestumist ja uuesti alustamist.
Executive coachingu õpingud andsid mulle tööriistad, kuidas aidata inimesel iseenda mõtlemist ja käitumist paremini juhtida. Soorituspsühholoogia lisas sellele teaduspõhise vaate, mis aitab mõista, mis meiega surve ja soorituse ajal toimub.
Täna toon need kolm maailma kokku oma meeskonnakoolitustel, inspiratsiooni- ja motivatsioonikõnedes ning individuaalses coaching’us ja mentorluses.
Minu töö juhtide, meeskondade ja sooritajatega ei ole öelda neile, mida nad peaksid tegema. Enamasti nad juba teavad seda.
Mind huvitab rohkem, mis aitab inimesel või meeskonnal muuta teadmise päriselt käitumiseks just siis, kui olukord muutub keeruliseks.
See võib tähendada julgust anda ausat tagasisidet. Võimet võtta vastutus ka ebaõnnestumise järel. Oskust hoida meeskonna ühist eesmärki fookuses. Või lihtsalt teha järgmine vajalik samm olukorras, kus kindlustunnet veel ei ole.
Sest hea sooritus ei tähenda minu jaoks hirmu, pinge või ebakindluse puudumist.
Hea sooritus tähendab järjest rohkem oskust tegutseda ka siis, kui need on kohal.
Nii et „Fear Less“?
Sisemise märksõnana, kui see sind aitab, igati okei.
Aga kui inimene päriselt kardab, küsiksin temalt pigem:
„Mida sa tahad teha hästi ka siis, kui tunned hirmu?“
Olla laval oma näoga tähendab mulle alati hirmu ületamist ja otsust valida tegutsemine😐
Foto: Tele2 Eesti väärtuste päev Tallinna Muusika- ja Balletikool MUBA